Päev 7. Kohalikud "lollid", ehk miks kasvatada Boliivias koka asemel hoopis teed?
Aga alustame ikka kokast.
See on seal omamoodi huvitav nähtus ja arvestatav osa troopiliste piirkondade põllumajandusest keerlebki kokakasvatuse ümber. Ja laias pildis on Boliivia ka ainus riik, kus teatud kitsendustega on igaühel õigus kokalehti kasvatada. Kogu maailma seaduslikust kokast tulebki 2/3 Boliiviast. Lisaks on siis ka Peruus veel riiklik monopol, kes varub ja pakendab lehti närimiseks ja no siis reservaatides on õige pisut lubatud ka Kolumbias.
Enamus kokakasvatusest (90+%) on maailmas muidugi ebaseaduslik. Suurim tegelik tootja on Kolumbia, siis Peruu ja ka Boliivia toodangust mingi kolmandik läheb siis narkokartellidele, kes dzungli sügavustes vaikselt toimetavad. Boliivia on laiemas pildis siiski selge erand ja koka kasvatamise ja lehtede närimise õigus on lausa riigi konstitutsioonis sees. See lehtede närimine muide ei tekita sõltuvust ega ole ka kuidagi võrreldav kokaiini tarbimisega. Võin nüüd isikliku kogemuse pinnalt öelda, et mingit naudingut, joovet (ega tegelikult ka mingit muud tajutavat efekti) nende närimine vähemalt minul ei andnud. Teoorias peaks olema sama efekt kui kangem kohv või energiajook - kuna ma ise pole ülearu tundlik selles osas, siis ei oskagi siin väga kaasa rääkida. Pigem ongi selline kohalik ajalooline traditsioon, mida siis kuidagi üritatakse kohandada muutunud maailma oludega.
Narkoäri on muidugi olemas ka Boliivias ja ehkki ametlikult on lubatud kasvatada kokat 22'000 hektaril, on tegelik tootmine 50% suurem. Seetõttu on pidevalt juurutatud ka eri programme, et ebaseaduslikku kasvatust vähendada ja motiveerida farmereid mingeid muid kultuure istutama. On proovitud nii piitsa kui präänikuga. Häda on selles, et kokalehtede kasvatamine on farmerile lihtne ja kasumlik. Turg on olemas, taim erilist tähelepanu ei vaja, saak sisuliselt ei rikne. Peaaegu kõige muu kasvatamine nõuab rohkem vaeva ja teadmisi. Ja sageli toob ka vähem sisse.
Igasugu nalja on ka tehtud. 30 aastat tagasi hakati Cochabambas koka asendusena erinevaid puuvilju ja marju reklaamima. Jagati istikuid ja tehti selgitustööd. Aga siis selgus, et konservivabrikud, mis need ananassid ja granadillid ära ostaks, jäid ehitamata. Ja hädise infrastruktuuri tõttu maksis ananasside dzunglist välja vedamine farmerile vahel sama palju, kui ta pärast nende eest raha sai. Sel ajal kui ananassid kuhjades mädanesid panid farmerid uued kokapuud jälle vaikselt kasvama.
Teekasvatuse edendamine kokalehe alternatiivina oli ka täitsa päevakorral oma 50 aastat tagasi. Toodi kohale hiina eksperdid, ehitati mõned eksperimentaalsed teetehased ja rajati koos farmeritega sadade hektarite kaupa teeistandusi. Tundub, et tänaseks on sellest projektist alles jäänud mõned tehasevaremed, mõnikümmend hektarit mahajäetud teeistandusi ja ennäe imet - ka 1,5 hektarit hooldatud teepõlde.
Teed prooviti kasvatada nii Cochabamba troopilises osas kui Yungases. Mõlemas piirkonnas on täna alles täpselt üks teefarmer, kes päriselt ka teed toodab. Käisin ise mõlemas istanduses ja kuna kumbki teetootjatest ei tea kedagi teist nende regioonis, siis ilmselt võib üsna suure kindlusega väita, et nemad kaks ongi selle eksperimendi ainsad elavad jäänukid. Huvitav on kusjuures see, et Cochabambas säilinud istanduses kasvab assamica variatsioon (ehk siis teepuu) ja Yungases sinensis sinensis (põõsas), mis ka meil Gruusias. Cochabambas käib kogu tootmine hetkel käsitsi, Yungase farmeril oli ka väike tehas, kus esmavajalik tehnika sees. Cochabambas toodab farmer vaid paarsada kilo aastas, Yungases peaaegu tonni.
Võiks küsida, et miks need paar "lolli" siis selle teega täna edasi jandavad, selmet et püss põõsasse visata nagu kõik teised seda on teinud? Vaevalt et nad isegi päris täpselt oskavad seda defineerida. Renegaatlik mõtteviis ja loomupärane kalduvus teha asju teisiti kui normaalseks peetakse? Kiindumus istandustesse, kuhu aastatega palju tööd ja vaeva investeeritud? Tõeline huvi tee ja selle tootmise enda vastu? Äriline potentsiaal, arvestades, et "grown in Bolivia" tee osas mingi kohalik turg kindlasti eksisteerib? Või siis kõik asjad kokku. Tee ise on igatahes mõnusalt mahe, profiililt üks sarnasemaid Gruusia teedele, mida olen kunagi proovinud.
Miks mina ennast nendesse teeistandustesse kohale lohistasin? Kuna elu on näidanud, et igasugu renegade asjade tegemisel on takistusi ja ootamatusi alati rohkem kui me alguses eeldame, siis ei ütle hetkel selle kohta muud, kui et igasugu renegaatlikud ettevõtmised, farmerid ja tooted tekitavad alati mõtteid ja ideid. Aga kas Boliivia tee kunagi ka Euroopasse jõuab ei oska täna veel öelda 🙂
