DAGA. PAAPUA UUS-GUINEA
Daga on eraldatud piirkond mägede vahel, Uus-Guinea saare idapoolseimas otsas Paapua Uus-Guineas. Seal elab vähem kui 10 000 inimest ning see on üks maailma kõige isoleeritumaid paiku. Eestist Dagasse jõudmine võtab tavaliselt vähemalt kuus päeva. Lähim lennujaam asub Alotau linnas, kuid sealt algab alles teekonna keerulisem osa. Alotaust kohvipuudeni jõudmiseks tuleb veel edasi minna kolm päeva – esmalt autoga, siis 60 kilomeetrit väikese paadiga üle ookeani ning lõpuks kahepäevane kurnav jalgsimatk.
Dagas ei ole maanteid, elektrit, poode, arstiabi ega postiteenust. Ainsad ühendused muu maailmaga on kitsas mägirada ja üksik mobiilimast, mis seisab kõrgel mäetipul – muidugi juhul, kui suudad oma telefoni kuidagi laetuna hoida. Piirkonnas on vaid mõned kohalikud koolid ning inimesed elatuvad peamiselt oma kasvatatud roidust, lootes, et ehk ühel päeval muutub elu kergemaks.
Daga kohvi lugu sai alguse 1955. aastal, kui Austraalia valitsusaja ajal istutati esimesed Blue Mountain Arabica sordist kohvipuud. Eesmärk oli anda kohalikele võimalus teenida sissetulekut, et nad ei sõltuks ainult enda kasvatatud toidust. Järgnenud aastakümnetel õitses kohvitootmine—sajad tuhanded puud andsid aastas kokku ligi 300 tonni kohvi. Kuid Daga ekstreemne eraldatus muutis logistika pidevaks väljakutseks. Mingil hetkel hakati kohvikotte kaugetesse töötlemisjaamadesse vedama isegi väikeste kaubalennukitega.
Kui Paapua Uus-Guinea 1975. aastal iseseisvus, hakkas olukord muutuma. Logistikavõrgustikud, mis olid toetanud kohvikasvatajaid, hakkasid järk-järgult kaduma. 1980ndate lõpuks oli ubade müümine muutunud nii keeruliseks, et paljud farmerid jätsid oma kohviistandused maha. Sellest ajast alates on kohvikasvatus Dagas olnud pidev väljakutse—on olnud aastaid, mil on tekkinud lootuskiiri, ja teisi, mil kohvi ei olnud üldse kellelegi müüa.
Tänapäeval on Daga kohvitootmine vaid 10% sellest, mis see kunagi oli. Ometi ei ole mõned perekonnad siiani alla andnud. Aastast aastasse korjavad ja töötlevad nad oma kohvi käsitsi, lootes, et ehk just see hooaeg toob muutuse. Külades, kus raha on vähe ja isegi esmatarbekaubad on raskesti kättesaadavad, elatakse lihtsat elu, kuid inimesed on visad. Nad harivad oma aedu, kaunistavad kodusid lilledega ning kogunevad õhtuti lõkke äärde laulma.
Olles kogenud selle kogukonna soojust ja sihikindlust, teadsime, et tahame nendega koos töötada—aidata nende kohv tagasi maailma tuua.