Päev 2 - Cochabamba, Boliivia

Jõudsin Cochabambasse, Boliivia suuruselt kolmandasse linna ja ühte maailma kõrgeimal asuvasse suurlinna. Siia saamine ei ole küll nii keeruline kui Dagasse, aga kohalejõudmiseks kulus 40 tundi - neli lendu ja ligi 20 tundi õhus. Üldiselt otse Boliiviasse liiga palju lende Euroopast pole ja kohalikud lennufirmad on kurikuulsad oma teenuse (kehva) kvaliteedi poolest. Hilinemised, tühistamised, kohati juba uunikumide kategooriasse kuuluvad lennukid. Mul on nüüd kaks lendu kohaliku Boliviana de Aviacioniga tehtud ja rõõmu pole need pakkunud tõesti. Aga no kohal ma olen.

Cochabamba linn ise on umbes 2600-2700 meetri kõrgusel, aga linna ümbritsevate mägede vall on ~4000m kõrgune. Kliima on üsna mõnus kogu aasta jooksul, kõrguse tõttu pole liiga palav ja läheduse tõttu ekvaatorile on ka külmematel kuudel päeval ikka 20 plusskraadi.


Linn on üsna jõudsalt kasvanud, 70 aastat tagasi elas siin napilt 100'000 inimest, nüüd siis koos eeslinnadega üle miljoni. Mingit ühte suurt majandusvedurit siin pole olnud, ajalooliselt on tegemist pigem põllumajandusliku piirkonnaga, aga täna leiab siin muidugi kõike, alates pankadest ja lõpetades nafta rafineerimisega. Suurt jõukust pole see aga toonud, meie kohaliku partneri Matteo väitel töötavad enamus inimesi mitteametlikult ja keskmine palk on vast 250 dollarit.

Ja kui kohvi osas on Cochabamba tegemas esimesi beebisamme, siis kõva kokalehe kasvatus on siin käinud pikalt - Cochabamba regiooni madalamad troopilised piirkonnad annavad kuni 40% kogu Boliivia kokalehe toodangust. Mingi osa sellest jõuab kindlasti ka meie Coca Colasse, aga kuhu enamus läheb... kes seda teab. Täna siis ronime üle nende mägede, mis linna ümbritsevad, sest kraatri sees kohvi ei saa kasvatada - siin on selleks liiga kuiv.

Plaan on jõuda väikesesse San Jose külakesse, kus mõnikümmend perekonda hakkasid kümmekond aastat tagasi kasvatama kohvi. Umbes sama ootamatult ja kohati arusaamatutel põhjustel, kui meie läksime Gruusiasse teeistandusi taastama. Ehk siis puhas renegade värk.

Selles piirkonnas polnud kohvi kunagi kasvatatud ja mingit vajalikku infrastruktuuri ka polnud, aga riikliku programmi raames pakuti istikuid ja mingit koolitusvärki... no ja tõeline "renegade" ei mõtle liiga palju sellele, mis kõik võiks viltu minna vaid hakkab julgelt peale. Ja nii ka San Jose talunikud, kes oma peamise sissetuleku teenivad köögiviljade kasvatamisest. Panid aga jagatud kohvipõõsad kasvama, sest kõige hullem mis saab juhtuda, on ju see, et midagi ei juhtu.

Aga juhtus küll. Mis täpselt ja mida me edaspidi koos plaanime teha, sellest juba järgmiste päevade jooksul koos piltidega kohapealt;)

P.S. Vaid 200m minu hotellist asub kohvik, mis maailma parimate kohvikute edetabelis 33. kohal. Soovitan 🙂

Tagasi blogisse

Jäta kommentaar

Kommentaarid peab moderaator enne avaldamist heaks kiitma.