Päev 4 - Madagaskari vein
Jaga teistega
Vaesust kiputakse meil sageli seostama laiskuse, rumaluse või hoolimatusega. Aga sõites saarel ringi ja vaadates kõikjal laiuvaid laitmatult korras ja hooldatud põlde, siis laiskus ja hoolimatus siin kuskil välja ei paista. Mida rohkem ma siin ringi seiklen, seda suuremaks on läinud minu imetlus siinsete põlluharijate vastu. Ja pea kõik on siin põlluharijad. Hoolimata külakestes vastu vaatavast vaesusest, ma tõesti ei mäleta, et oleksin varem kusagil näinud paremini hooldatud ja korras maalappe. Kuna põhiliselt kasvatatakse riisi ja igale perekonnale kuulub vaid väike lapike, siis on siinsed põllud jagatud vallidega eraldatud platsideks, mille ümber on loodud uskumatult keerukad ja läbimõeldud niisutussüsteemid. Kuidas seda on suudetud teha aladel, kus jõgesid on pigem vähe, on minu kui võhiku jaoks kohati arusaamatu.
Oni rääkis, et külades on kindel tava - iga neljapäev läheb kogukond ja tegeleb ühiselt niisutuskanalite hooldamise ja ehitamisega. Seda tehakse koos, sest kõik ühiselt sõltuvad sellest. 90% põldudel kasvab riis, aga oleme näinud siin ka kõikvõimalikke teisi kultuure - nisust peakapsa ja küüslaugust viinamarjadeni. Ja sõltumata sellest, mis konkreetsel lapikesel kasvab või on see hetkel lihtsalt tühi - see hool ja tähelepanu, mis nendest välja paistab, tekitab imetlust. Kuna päris tasast maad on vähe, siis maalilised terrassid laiuvad kõikjal mäenõlvadel kord laienedes, kord kahanedes vastavalt ümbritsevatele pinnavormidele. Mõned põllukesed on imepisikesed, vaevalt mõnikümmend ruutmeetrit, aga kuna elanikkond kasvab üsna kiirelt, siis iga natuke loeb.
Saare kesk-mägismaa keskosas, Fianarantsoa ümbruses, leiab riisi- ja ürdipõldude vahel midagi, mis esmapilgul tundub isegi veidi uskumatu - viinamarjaistandused. Madagaskari veinitööstus on ehk isegi suurem üllatus kui siinne tee. Ma polnud kunagi kuulnud midagi Madagaskari veinist ja vaevalt et Sinagi. Kui võtta arvesse, et Madagaskar on üks maailma vaesemaid riike, siis ka see ei viita kohale, kus eeldaks veinikeldreid. Aga tingimused viinamarjade kasvatamiseks on olemas, prantsuse kolonistid nägid omal ajal võimalust ja mingi ime läbi on see tööstus tänase päevani säilinud ja vastu pidanud.
Tootmismaht pole küll suur, aastas kuni 10 miljonit pudelit, mis on võrreldav näiteks Slovakkia või Küprose veinitoodanguga ja täna müüakse sisuliselt kogu toodang maha siseturul. Pudeli hind jääb reeglina 2 ja 4 Euro vahele, mis on Euroopa kontekstis madal, kuid arvestades Madagaskari elatustaset rohkem kui enamik inimesi endale lubada saaks. Tänase degustatsiooni põhjal peab tõdema, et mahtude kasvatamiseks ja eksportimiseks peaks siiski kvaliteediga üksjagu vaeva nägema. Magusad dessertveinid olid üsna meeldivad, kuid kuivad veinid mida proovida õnnestus olid pigem äädikalaadsed tooted, mida üle paari väikese suutäie tarbida ei suuda. Ehk tehakse ikka paremat ka, proovisime ju ainult mõnda üksikut.
Aga selle veinitööstuse olemasolu kui selline on ise juba väike ime. Ja kui lõpptoote osas oli meil kindlasti etteheiteid, siis viinamarjaistandused, nagu ka kõik teised põllud, olid perfektses korras - hooldatud, puhtad, osaliselt niisutussüsteemidega varustatud. Alex, kes viinamarjakasvatusest teab oluliselt rohkem kui mina, oli igatahes positiivselt üllatunud ja arvas et pilt näeb välja väga professionaalne.
Kahjuks on küll nii, et kui tootmispoolel samasugust professionaalsust ei ole, on tulemuseks pudelis ikka äädikas. Käisime kahes erinevas veinitehases ja mõlemad olid sellest, mida me näeme täna Euroopa veinikodades, ikka väga kaugel. On siin potentsiaali? Kes teab - kui täna puudub nii oskus, vajadus kui tehnoloogia teha midagi tipptasemel, siis ei teagi ju, mis oleks tegelikult võimalik.
On see teema millega Renegade projekti raames võiks tegeleda… pigem vist siiski mitte. Kompetentsi puudumine on üks asi - me oleme üsna kiired õppijad. Et meil oleks mingi mentaalne tõrge, et tegeleda alkoholiga - seda ka mitte. Aga selleks et kvaliteetset veini teha, on vaja üsna suuri investeeringuid, lisaks täiesti erinev müügimudel, kus igas riigis omad regulatsioonid ja maksud. Madagaskari vein kõlab küll ägedalt, aga loodame, et tuleb keegi teine tavade vastu mässaja, kes aitab siinse veinitootmise uuele tasemele ..
On see teema millega Renegade projekti raames võiks tegeleda… pigem vist siiski mitte. Kompetentsi puudumine on üks asi - me oleme üsna kiired õppijad. Et meil oleks mingi mentaalne tõrge, et tegeleda alkoholiga - seda ka mitte. Aga selleks et kvaliteetset veini teha, on vaja üsna suuri investeeringuid, lisaks täiesti erinev müügimudel, kus igas riigis omad regulatsioonid ja maksud. Madagaskari vein kõlab küll ägedalt, aga loodame, et tuleb keegi teine tavade vastu mässaja, kes aitab siinse veinitootmise uuele tasemele ..