Päev 3 - Tee (jook), millest keegi kuulnud ei ole ja liblikaefekt.

Kunagi oli Madagaskari teetööstus arvestatav. Mitte nii suur ja oluline, nagu Gruusias, aga eri piirkondades olid mitmed suured tehased ja tuhanded hektarid istandusi. Tänaseks on alles jäänud veidi üle 300 hektari põlde ja üks tehas. Reaalsus on see, et peale mõne üksiku turisti ja väikese hulga kohalike ei tea täna Madagaskari teest keegi midagi. See, mis selles ühes tehases toodetakse juuakse ära kas kohapeal Madagaskaril või siis eksporditakse Keeniasse. Keenias segatakse see ilmselt kohaliku teega ja müüakse mõnele ostjale maha kui kohalik Keenia toodang.

See on ka loogiline, sest täna toodetakse peamiselt CTC musta teed (ja veidi rohelist kohalikule turule), mida kasutatakse eeskätt teepakkides. Kust see teepaki tee konkreetselt tuleb ei huvita nagunii kedagi. Ma ise muidugi arvasin, et tean kus teed toodetakse ja kus mitte, aga siinsest tööstusest lugesin ka mina esimest korda mõned kuud tagasi.

Eks see Madagaskari tee lugu on sarnane Gruusia tee, Daga kohvi ja krt teab veel mis lugudega - kunagi oli suur plaan ja head mõtted, hurraaga läks tegemiseks ja siis vajus mingi hetk süsteem kokku. Poliitika muutus, inimesed vahetusid, toetused lõppesid ja päris turutingimustega ei suutnud tootjad kohanduda. Kuna mahud globaalses mõttes olid väikesed, oli keeruline leida ostjaid ja tehased pandi kinni.

Üldiselt mulle tundub, et Madagaskari tee on üks väga renegade asi. Kindlasti veelgi eksootilisem kui Gruusia tee ja kasvutingimusi vaadates ma usun, et kvaliteedipotentsiaal on olemas. Kõlab kindlasti jälle pisut absurdselt, aga me päriselt mõtleme, kuidas me saaks anda maailmale võimaluse proovida teed, mida keegi kunagi pole proovinud - kvaliteetset Madagaskari loose leaf teed…

Veidi numbritest ka. Siin korjatakse madalama kvaliteediga lehte ja CTC jaoks oleks ka raiskamine kasutada ainult "hoolikalt valitud 2 lehte ja pung" standardit. Kui meil Gruusias tähendab väga hea korjepäev 10 kilo, siis siin üle 100. Kui meil Gruusias saab korjaja ühe kilo lehe korjamise eest üle 3 Euro, siis siin alla 5 sendi. Kuidas me saaksime siin teha asju nii, et meie tegevusest ka kohalikele inimestele mingit sisulist kasu oleks, vajab veel mõtlemist ja analüüsimist.

Teeistanduse kõrvalt läheb läbi pea saja-aastane raudtee. Prantslased ehitasid selle liiprite ja rööbastega, mille said Saksmaalt I Maailmasõja reparatsiooniks. Ja see raudtee näeb välja ka nagu 100-aastane vanake - rööpad kohati lääpas ja kõverad, mõned liiprid vahelt puudu. Aga iga päev sõidab sellel raudteel pea sama iidne rong - 163 kilomeetrit Fianarantsoast Manakarasse. Kahel päeval nädalas on vagunid inimestele, teistel päevadel kaupadele.

Mõned aastad tagasi tehti uuring ja jõuti järeldusele, et kui see raudtee lõpetaks opereerimise, raiutaks Madagaskaril maha 100'000 hektarit metsa. See on sama suur ala kui kogu Hiiumaa saar.

Miks? Madagaskari idarannikul kasvatavad paljud väikefarmerid puuvilju osana troopilistest metsadest. Nad kasutavad rongi, et viia oma saak riigi keskosa turgudele. Saadud raha eest ostavad nad riisi, millega oma peresid toita. Juhul, kui rong lõpetaks opereerimise, peaks nad oma viljapuud ja metsad maha raiuma, et hakata ise endale toiduks riisi või kartulit kasvatama.

Ehk siis selle vana ligadi-logadi 160km pikkuse raudtee säilitamine tähendab maailmale Hiiumaa suuruse metsa säilimist. See ongi liblikaefekt. Ja see mida me oma Renegade projektiga teha üritame on oma olemuselt ka liblikaefekt. Me ei müü lihtsalt toodet, vaid lugu. Ja ehkki meie põld on väike ja tehas tilluke, siis läbi lugude proovime me muuta midagi suuremat.