Päev 0 - Miks Madagaskar?

Meie kohviteekonna algusest peale oleme otsinud kogukondi, kellest suured tegijad mööda vaatavad. Paiku, kus on potentsiaali, aga vaja on väikest abikätt, et jõuda maailmani. Esimene samm oli Daga Paapua Uus-Guineas (ja ootame põnevusega, millal see kohv lõpuks Eestisse jõuab). Nüüd juhatab rada meid Madagaskarile.

Aga miks just Madagaskar?

Kohv on osa saare unikaalsest loodusest. Kui maailmas on kokku üle 130 erineva kohvipuu liigi (sa oled kuulnud kindlasti araabikast ja robustast), siis tervelt 60 neist kasvab looduslikult ainult Madagaskaril. Ilmselt võib öelda, et Madagaskar koos Etioopiaga on kohvi kui taimeliigi kontekstis kõige huvitavamad riigid üldse. Aga see selleks. Botaanikud me ei ole, meid kõnetas ikkagi eeskätt kohvikasvastus kui äriline ja põllumajanduslik tegevus ja siin on paljuski sarnaseid liine Gruusia ja Dagaga. Taaskord väljastpoolt kunagi sisse toodud kultuur, mis elanud läbi kiire tõusu ja veelgi kiirema kukkumise.

Kohvikasvatus ärilise tegevusena on Madagaskaril pigem lühikese ajalooga - alles 20. sajandi alguses tekkisid prantslaste ettevõtmisel esimesed suuremad kohviistandused. Aga edasi läks kiiresti. 1930-ndatel oli toodang juba mitukümmend tuhat tonni ja pärast iseseisvumist (1960) oli Madagaskar 1980-ndatel lühikest aega maailma 10 suurima kohvitootja seas. Sel perioodil moodustas kohvi eksport enam kui 50% kogu riigi eksporditulust ja kohviga seonduvast sai oma sissetuleku pea kolmandik inimesi.

Aga nagu vahel juhtub, siis kiirele tõusule järgnes kiire kukkumine. Kohvi hinnalangus maailmaturul ja valitsuse toetuste vähenemine tõi kaasa selle, et käesoleva sajandi alguseks oli ametlik kohvitoodang kukkunud tipust 4-5 korda. Tänaseks on mahud pisut taastunud, kuid tööstusharu tervikuna mitte. Tehaseid, mis kohviube töötleksid, täna sisuliselt pole ja väikefarmerid kuivatavad ja puhastavad ube käsitsi (nagu Dagas). Kuna ekspordil baseeruvat professionaalne süsteem puudub, siis ongi kohvi sageli nö käsitsi töödeldud kodutoode. No umbes nagu vanaema kahe lehma piimast ise tehtud hapupiim, mitte poest ostetud keefir ja suur osa kohvitoodangust juuaksegi ära kodumaal. Aga kuna riik on vaene, siis on ka kohvikasvatajate sissetulek üks madalamaid maailmas.

Ehkki kasvatatakse nii Arabicat kui Robustat, on täna enam kui 90% toodangust peamiselt idarannikul kasvav Robusta. See on ka üsna loogiline - Robusta on saagikam ja vajab vähem hoolt - puud kasvavad kuskil võpsikus ja kui marjad valmis, korjatakse ja kuivatatakse pool hobikorras ära ja müüakse linnast tulnud kokkuostjale. Robusta domineerimine on ka peamine põhjus, miks Madagaskari kohvi on jäänud viimaste kümnendite erikohvi tõusust suuresti kõrvale. Specialty Robusta on ikka väga renegade nähtus kohvimaailmas - pigem on see kange espresso, odavate segude ja lahustuva kohvi teema. Aga no me õnneks ei pea laskma end tavapärastel piiridel ja reeglitel segada vaid võime rahulikult "hullu panna".

Ja kohv ei ole seal ainus lugu. Täna töötab saarel vaid üks tehas, aga kunagi oli Madagaskaril tuhandeid hektareid teeistandusi. Tundub tuttav? Täpselt nagu Gruusia teelugu. Vaatame, kas meil õnnestub selle reisi jooksul kohalikku teed proovida või ehk isegi mõni mahajäetud põld üles leida...

Meil on tugev sisetunne, et Renegade ja Madagaskar sobivad hästi kokku. Aga kas sellest saab ka päriselt järgmine peatükk meie loos, seda teame juba kuu aja pärast palju paremini...

👉 Liitu House of Renegades grupiga, et saada igapäevaseid värskeid muljeid meie teekonnalt.