Päev 9 - Daga kohviregioon

Lõpuks jõudsin küladesse, kus kasvavad kohvipuud. Pärast eilset emotsionaalset ja hullumeelset matka oli tänane päev Gwirotis palju rahulikum.

Ahjaa, üks asi, mille eile unustasin mainida—kui me Gwirotisse jõudsime, pakuti traditsioonilist Eesti õhtusööki: keedukartulid, seapraad, tomati-sibulasalat ja värske kurk. Paistab, et mõned asjad ei olegi nii erinevad siin teisel pool maakera.

Pärast hommikusööki toimus ametlik vastuvõtu tseremoonia. Peaaegu kogu küla—rohkem kui 200 inimest—oli kokku tulnud. Peeti kõnesid, lauldi, tantsiti ja räägiti nii ajaloost kui ka muredest, lootustest ja tulevikust. Kogu sündmus kestis peaaegu kaks tundi. Oma kõnes proovisin väljendada, kui väga ma austan nende visadust—kuidas nad on suutnud oma kogukondi koos hoida, olukorras, kus nende elu on täis väljakutseid, mis minu silmis tunduvad peaaegu ületamatud. Rääkisin ka kohvist ja sellest, kuidas loodetavasti saame aidata neil leida selle jaoks turgu.

Ma usun, et peaaegu kõik on saavutatav, kui kolm tingimust on täidetud:

1. Sul on eesmärk, millesse sa siiralt usud ja mis sind motiveerib.
2. Sa jätkad eesmärgi nimel töötamist, hoolimata takistustest ja tagasilöökidest, mis kindlasti tekivad,
3. Sul on tugivõrgustik—inimesed, kes juhendavad, annavad nõu ja aitavad.

Esimesed kaks tingimust peavad Daga inimesed ise täitma, kui nad tahavad oma kohvi maailmaga jagada. Aga seni pole neil olnud kedagi väljastpoolt, kes tõesti hooliks ja tahaks koos nendega midagi ära teha. Võib-olla siin tulemegi meie mängu...

Pärast tseremooniat läksime kohviistandusi vaatama—kuigi "istandused" on siin pigem džungel hetkel. Hästi hooldatud kohvipuid on üsna raske leida. Gray ja Leroy sõnul on Gwiroti ümbruses umbes 60 000 kohvipuud. Neist 60% on täiesti hüljatud ja suurem osa ei kanna enam vilju, sest puudel pole piisavalt valgust ja neid ei ole ammu ka pügatud. Allesjäänud 40% puhul korjatakse marju vaid umbes pooltel puudel. Põhjus on lihtne: talunikud ei saa oma kohvi eest raha, sest kooperatiivid ei suuda ube maha müüa. Raha pole ja ilma rahata pole ka motivatsiooni puid hooldada.

Mõeldes sellele, milline oli meie algus Gruusias, siis ma ei oota siingi lihtsat teekonda. Enne, kui panustada vanade puude taastamisse, peaks keskenduma sellele, et olemasolev saak turule jõuaks. See ongi 2025. aasta fookus. Kui asi hakkab liikuma, tekib talunikel jälle motivatsioon oma aedu hooldada. Gray ja Leroy on juba alustanud mõnede väikeste projektidega ja kasvatanud paar tuhat uut kohvipuu istikut. Mõnel juhul võib uute puude istutamine olla targem valik kui vanade elustamine.

Ja lõpetuseks mõned huvitavad tähelepanekud:

• Nendes külades, kus ma pikemalt peatunud olen, on koolidirektor justkui kogukonna liider. Tema korraldab sündmusi, peab kõnesid ja hoiab kogu elu koos. Pole ka ime, sest kool on tihti ainus ametlik asutus terves piirkonnas.

• Kui palju välismaalasi enne mind Dagas käinud on, sõltub sellest, kellelt küsida—kes ütleb üks, kes kolm, kes viis, kõige rohkem olen kuulnud üheksa. Aga kaks fakti on kõikidel läbivalt samad olnud: ma olen esimene eurooplane ja esimene, kes pole siin usumissiooni pärast. Väikesed lapsed jõllitavad mind pikalt ja vaikides—ilmselt on see esimene kord, kui nad taipavad, et maailmas on ka teistsuguse nahavärviga inimesi.

• Mehi ei kutsuta siin eesnimega (välja arvatud pereringis). Neid kutsutakse nende esimese lapse nime kaudu. Nii olen mina siin "Helini isa". Gray arvab aga, et ei lähe kaua kuni kellelgi sünnib poeg, kelle nimeks pannakse Hannes.

Hannes