Päev 69 - eralennukid, kütuse puudus ja muud probleemid

Eelmisel nädalal rentisin ma eralennuki. Sest on piir, kui palju inimene suudab taluda.

Ausalt öeldes ei arvanud ma kunagi, et satun nende inimeste hulka — nende sekka, kes tellivad eralennukeid. Aga elu on täis üllatusi. Samas, pärast aastaid Gruusias ei üllata mind enam ka üllatused ise, nii et elevus jääb veidi tagasihoidlikuks. Aga enne kui jõuame lennukijutuni, alustame algusest.

Esimesed Daga kohvioad alustasid oma teekonda Eesti poole siis, kui ma olin veel seal — kõndides koos farmeritega rannikule, igalühel kotid ubadega seljas. Hea uudis on see, et kõik oad Gwiroti küla laost on nüüdseks juba mitu nädalat seisnud Alotau linna laos, oodates konteinerisse laadimist.

Paraku jätkuvad logistilised väljakutsed. Gray kuuris Gwirotis oli umbes 4 tonni ube — liiga väike kogus ekspordiks, arvestades Paapua Uus-Guinea regulatsioone ja takistusi. Nii leppisimegi mu sealviibimise ajal kokku naaberkülade farmeritega, et kaasame ka nende 2024. aasta saagi. (Tuletan meelde: Daga ei ole viimase kolme aasta jooksul kohvi välja saatnud, nii et ube on tallel mitmes külas üle kogu regiooni.)

Kui alustasin oma tagasiteekonda Eestisse, uskusin, et meil on kokkulepe enam kui 8 tonni ubade osas, mis pidid 3–4 nädala jooksul liikuma hakkama. Kahjuks kuulsin aga peagi Graylt, et ühe teise küla grupijuht oli koostööst loobunud — ilma selge selgituseta. Nad ei leidnud uut ostjat; nende oad seisavad seal edasi. Nad lihtsalt otsustasid, et ei müü meile.

See tundub tuttav — meenutab mulle neid „mänge“, mida oleme Georgias aastaid näinud. On kuidagi lihtne raskustes kokku hoida ja kurta, et elu on raske. Aga kui avaneb võimalus, siis mõned tegutsevad ja püüavad muutust tuua. Kahjuks teised takerduvad staatuse, ego või hirmu taha ja selle asemel, et koos midagi püsivat luua, eelistavad progressi pidurdada — võib-olla lootuses, et järgmine võimalus algab nendega.

See ei ole loogiline — ei inimlikust ega ärilisest vaatenurgast. Meie eesmärk oli ja on toetada Daga inimesi ja farmereid ning me töötaksime rõõmuga kõigi erinevate farmerigruppidega (ja ma olen kindel, et lõpuks ka töötame). Aga kui nad täna ei soovi oma ube meile müüa, siis ei ole meil palju, mida teha.

Nii et mida siis teha?

Mõni nädal tagasi alustas Gray arutelusid veelgi kaugemate külade inimestega. Tuletan meelde: Gwirot oli kõige kaugem küla, kuhu mina jõudsin — see oli kahe täispika päeva tee rannikult. Aga on külasid, mis on veel kaugemal — kolme või nelja päeva tee — ja seal kasvatatakse samuti kohvi.

Selgus, et Agauni külas on viimase kolme saagi jooksul kogunenud peaaegu 35 tonni kohvi. Agaun on rannikust nelja päeva tee kaugusel. Võrdluseks: ühe 50 kg koti toomine Gwirotist Sirisirisse tähendab 300 km pikkust teekonda ja 12 päeva kõndimist. Agaunist oleks see üle 500 km ja peaaegu kuu aega jalgsi, et üks kott rannikule tuua.
Ka Dagas on piirid.

Ja siit tulebki mängu lennuk. Pärast kõigi variantide kaalumist otsustasin, et ainus realistlik lahendus on tellida väikelennuk ja lennutada osa ube välja. Eelmisel nädalal maksime nelja lennu eest, et viia Agaunist Alotausse 4–5 tonni 2024. aasta saaki. Lennud olid plaanitud 24.–25. aprillile.

Aga tänase seisuga on oad endiselt Agaunis. Kas oskad arvata, miks? Alotau lennujaamas ei ole kütust…

Muidu on see tegelikult päris korralik väike lennujaam. Sealt lendavad iga päev 70–100 kohalised lennukid pealinna — see on kogu regiooni värav, ja ka mina ise kasutasin seda, kui Dagassse läksin. Aga kütust ei ole… ja keegi ei tea täpselt, millal järgmine saadetis jõuab. Teame vaid seda, et seni ei ole jõudnud. Viimane prognoos ütleb, et teisipäeval, kahe päeva pärast. Mina isiklikult selle peale ei panustaks.

Nojah, see ongi asi. Kui see oleks lihtne, ei oleks see Renegade. Peamine, mida me nende aastate jooksul õppinud oleme: ära anna alla…