Päev 10 - Hakkame panka asutama

Aga alustame algusest. Pärast viit päeva kohvikülades proovisime oma mõtted ja emotsioonid kuidagi kokku võtta. Samal päeval, kui me Madagaskarile saabusime, algasid siin protestid ja noorte revolutsioon parema tuleviku nimel. Tegelikult on neil siin alates iseseisvusest (1960) olnud juba 5 "vabariiki" - ehk siis 5 revolutsiooni või rahutuste lainet, mis on toonud kaasa valitsejate või süsteemi muutuse, kuid siiani pole ükski nendest toonud kaasa elujärje kestlikku paranemist.

Paljuski elab riik täna samamoodi kui 50 või 80 aastat tagasi. Osades piirkondades puudub elekter, teed on enamasti kohutavas seisukorras, külades pole ei raadiot ega telerit. Mobiiliside on olemas, aga väljaspool suuremaid linnu kasutab enamus nuputelefone. Kui küsisime Andemakas, mis nad arvavad pealinnas toimuvatest protestides, siis selgus, et nad pole sellest midagi kuulnud.

Üsna algusest peale keerles mul peas üks küsimus - mida me saaksime siin üldse reaalselt ära teha selleks, et sel oleks mingigi mõju suuremale pildile? Kui Dagas on nii probleem, väljakutsed kui võimalik lahendus arusaadavad, siis siin on hädade sasipundar nii sügav ja mitmetahuline, et keeruline on näha, mis üldse aitaks? Kohati on olnud keeruline aru saada ka sellest, kas farmerid ise saavad aru, et neil on probleem (probleem on siis vahe reaalse ja soovitud olukorra vahel) või on nad olukorraga sedavõrd harjunud ja see kõik ongi muutunud elustiiliks.

Me ei ole kunagi näinud Renegade projekti kui heategevust. Me ei ole maailma päästjad. Me otsime progressi- ja majandusloogika hammasrataste vahele jäänud kogukondi, kes tahavad end ise aidata ja keda me saame proovida oma oskuste ja kogemustega toetada. Ehk siis - kes on need inimesed ja see kogukond, keda me siin saaksime aidata? Ja millega?

Selge on see, et tänane elukorraldus Madagaskari kohvikülades ei ole jätkusuutlik. Selge on ka see, et pole ei meie roll ega suutlikkus lahendada kohalikke korruptsiooniprobleeme või harida inimesi pereplaneerimise võimaluste osas. Ja kui ongi nii, et enamik kohvikasvatajaid on täna sellises seisus kus nad isegi ei oska mõelda, et midagi võiks teisiti olla - siis kas poleks parem õlgu kehitada ja edasi minna, justnagu seda teevad enamik kohalikke poliitikuid ja paljud võimalikud välisinvestorid, kes siia on sattunud? Liiga raske, liiga keeruline? Tegelikult nii ongi - mõistlik oleks jätta see siiapaika ja öelda, et oli tore seiklus.

Aga lõpuks on iga riik ja iga projekt unikaalne ja Renegade rajad algavad seal, kus "mõistlikud" inimesed lõpetavad. Lõpuks tekkis meil idee, kuidas me saaksime proovida mängureegleid ümber teha selliselt, et muudatuse seemned saaksid ehk hakata idanema.

Ehk siis mis saaks, kui asutaksime siin paari küla baasil "panga" - naljaga pooleks - Banky Mpamboly Kafe (kohvikasvatajate pank). Ok, no mitte päris panga - aga sisuliselt kohvi tagatisel mikrofinantseerimise ja ettemaksete süsteemi farmeritele, et nad ei peaks enam rahahädas korjama pooltooreid marju. Lisaks tuleks proovida kokku siduda erinevad olemasolevad, kuid täna väikese mõjuga projektid, et luua parem tugisüsteem.

Kuidas see kõik võiks päriselt toimida, sellest juba järgmises postituses. 

P.S. Ei - me ei plaani võtta üle Madagaskari pangandusturgu ega luua uut fintech ettevõtet. Ka meie hullusel on siiski piirid. Räägime väikesest mudelist ühes konkreetses piirkonnas, et proovida tõestada, et jätkusuutlik muutus on võimalik. Liblikaefekt.