Päev 6 - kohv!
Jaga teistega
Liikudes keskplatoolt rannikule muutub kõik - loodus, majad, inimeste riietus ja ka üldine vibe. Saare keskosa kevadet ootavad riisipõllud, tellismajad, pisut mornipoolsed inimesed ja kuidagi pealetükkivana tunduv vaesus asendub lopsakama looduse, värvikirevamalt riides inimeste ja rõõmsama meeleoluga. Ja ehkki tellismajade asemel teeserva palistavad pambushütid tunduvad ehk veelgi armetumad, on üldine tunne kuidagi optimistlikum ja mõnusam. Igaüks tegeleb oma asjadega ja ühtäkki märkad, et tänaval jalutades ei kogunegi sinu ümber enam inimesi, kes almust paluvad. Huvitatud pilgud saadavad ikka ja aeg-ajalt proovib keegi midagi müüa, aga see on kuidagi vabam ja rahulikum. Sulle naeratatakse ja sa naeratad vastu.
Loodus ja kliima on samuti muutunud. Meenutab Gruusiat, kus ka 25 kraadiga võid vahel tunda end justkui aurusaunas. Niiskus on kõrge ja taimestik teistsugune. Riisivälju on endiselt palju, aga nüüd asetsevad need keset ümbritsevat rohelust. Äkitselt ümbritsevad meid ka intensiivsed aroomid - nii teepervedel mattidel kuivav nelk kui õitsevad kohvi- ja ylang ylang puud.
Eile käisime siis esimestes kohvikülades - kokku 12,5 kilomeetrit matkamist mudastel radadel, aga erinevalt Dagast on siin valdavalt tasane, ehk siis erilist füüsilist pingutust see kaasa ei toonud. Kohe alguses sai selgeks, kui oluline on siin, et sul on enda maalapp. Esimeses külas kohtusime inimestega, kes korjasid parasjagu nelki - selgus, et mitte oma põllult, vaid maa kuulub hiinlastele ja kohalikud olid vaid töötajad, kellele makstakse kuupalka. Palgaks on siis 10'000 Ariarit, ehk umbes 2 Eurot. Sisuliselt on tegemist tänapäevaste pärisorjadega. Õnneks pole see siiski valitsev tava, järgmistes külades kohtasime valdavalt talunikke, kes on maaomanikud ja saavad seega ise otsustada, mida nad kasvatavad ja kellele müüvad.
Tõsi, liiga hästi ei käi ka nende käsi. Palju sõltub ilmast. 5 aastat tagasi raputas saart sedavõrd tugev orkaan, et suur osa kohviistandustest hävis ja kunagist tootmismahtu ei ole tänaseni päriselt saavutatud. Orkaani järgselt oli mitmes piirkonnas ka näljahäda, sest farmerite sissetulek kadus. Sel aastal kimbutas kohvikasvatajaid ka vihmapuudus. Mäenõlvadel ilma puude varjuta kasvavad kohvipuud nägid kohati välja üsna armetud ja poolenisti raagus samas kui mujal olid puud ilusad ja täis valgeid õisi.
Erinevad kogukonnad toimivad erinevalt. Mõnes külas töötavad farmerid ühiselt nagu kooperatiiv, samas naaberkülas harib iga pere oma maalappi ja müüb oma kohvi ise. Pered on suured, läbi põlvkondade enamasti 10-20 inimest ja tihedama asustusega külades on puudus maast sageli suur probleem ja sunnib tegema valikuid - kas kasvatada riisi ja juurvilju toiduks või kohvi müügiks. Kohvi puhul on positiivne, et seda kasvatatakse reeglina koos teiste kultuuridega ja see kõik kokku meenutab mingit troopilist metsa - kohvi, banaanid, nelgipuud, puuviljad, ananassid. Osa läheb müügiks, osa jääb pere toidulauale. Aga riisi on ikkagi vaja ja see on siinne põhitoit. Kui endal riisipõldu pole, siis läheb arvestatav osa kohvi müügist saadud rahast riisi ostmiseks.
Suur kuluartikkel on ka kool. Tasu kooliaasta eest on küll vaid 40-50 Eurot lapse kohta, aga kuna lapsi on peredes palju ja lisaks koolitasule on vaja ka riideid, tarvikuid ja sageli ka majutust kaugemas linnas, siis juhtubki nii, et ehkki kohvi müügist võib farmer saada kokku 1000-2000 Eurot (mis kohalikus kontekstis on suur raha) aga kui arvestada kokku kulud koolile ja pere toidule, siis järele ei jää eriti midagi. Ja nii näebki külades ringi kõndimas palju räbaldunud riietes inimesi ja esimese asjana küsiti meilt abi töövahendite - kõblaste ja sirpide ostuks.
Saime ka suhteliselt hea pildi, kuidas toimub siin kohapeal kohvi müük ja kes kui palju kellele maksab. Üldiselt siin farmeritel sama probleemi pole mis Dagas - kohvist saavad kõik lahti. Aga teisalt on turul jämedam ots kokkuostjate poolel ja hind mis farmerile makstakse on kohati väga madal - enamasti umbes 2 EUR puhastatud rohelise kohvioa kilogrammi eest, korjamishooajal isegi vähem. Põhjus on selles, et farmeritel on reeglina raha vaja kohe, ja müüa soovitakse võimalikult kiiresti. Kui korjamishooajal kõigil korraga kohvi palju käes on, annab see kokkuostjatele võimaluse manipuleerida ja hinda dikteerida. 2-3 kuud pärast hooaja lõppu läheb jämedam ots müüjate kätte ja hind tõuseb vahel kahekordseks. Paraku on selleks ajaks kõik väikefarmerid oma oad maha müünud ja jällegi võidavad need, kellel niigi paremini läheb.
Nüüd läheme paariks päevaks ööbima kohvifarmerite juurde, kes suurematest linnadest kaugemal džunglis ja kus osade külade juurde pääseb vaid paadiga. Ootan huviga, mis meid seal ees ootab…
Lõpetuseks veel niipalju, et Madagaskaril kestvad protestid on tasapisi jõudnud ka väiksematesse linnadesse. Eile toimus esimene aktsioon ka Manakaras, kus me hetkel viibime. Ehkki meie linna tagasi jõudes oli üritus juba lõppenud, nägime tänavatel palju politseinikke ja sõjaväelasi nii automaatide kui pisargaasipüssidega ja pealinnas said järjekordsed inimesed surma. Loodame, et kuidagi jõutakse lähipäevil ikkagi mingi lahenduseni…