Päev 2 - keset revolutsiooni (ootamatult) ja vaesust (oodatult).

Lennujaamas öeldi, et komandanditund on ka edaspidi ja kuna see algab kell 19:00, siis jõudsime napilt hotelli. Sõime sealsamas õhtust ja linnaga tutvumine piirdus vaadetega rõdult. Läbi linna sõites nägime küll sadu automaatidega sõjaväelasi, kuid vähemalt reedel jäi kõik siiski rahulikuks.

Järgmisel hommikul (eile) algas pikk sõit kohaliku tee- ja kohvipiirkonna poole. 450 kilomeetrit ei tundu Eestis midagi erilist, kuid Madagaskaril tähendas see meile koos paari väikese peatusega ligi 15 tunnilist teekonda. Oli aega tajuda keskkonda ja vestelda meie kohaliku autojuhi Oniga. Teedest võiks siin rääkima jäädagi, aga ruumi kokkuhoiu mõttes ütlen vaid niipalju, et sõitsime mööda riigi üht põhimaanted ja keskmine kiirus jäi alla 40 km/h. On mõned parema kattega lõigud, aga siis järgneb kilomeetrite kaupa teed, kus sõitmise asemel tuleb aukude vahel slaalomit teha.

Loodus on Tana (Antananarivo lühendatud nimi) üsna üheülbaline - riisipõllud riisipõldude järel. Hämmastama paneb see, kuidas on suudetud üsna tasases piirkonnas rajada niisutussüsteemid, mis kõike seda käigus hoiavad.

Kuna hetkel on kohaliku kalendri järgi kevade algus, siis riisi Tana ümbruses ei näinud, lõputute mudaväljade kohal kõrgusid hoopis telliskivihunnikud. Selgus, et siin on põldudel kaks funktsiooni - suvel kasvatatakse riisi ja talvel tehakse savise mullaga põldude mudast telliseid. Kuidas suudetakse pikaajaliselt säilitada põldude viljakus ja kuhu end niimoodi lõpuks välja kaevatakse on seni mulle isiklikult segane. Aga kaugemalt tulevikule vist täna liiga palju ei mõelda, sest kuidagi tuleb ellu jääda täna ja homme.

Kunagi saare keskplatool olnud metsad raiuti suuresti maha juba paarsada aastat tagasi, et tekitada karjamaid lehmadele ja tervikpilt tundus alguses üsna trööstitu. Aga lõuna poole minnes muutub ka maastik - rohkem on rohelust ja puid, lauged mäenõlvad puudesalude ja riisiväljadega on maalilised ja esimest korda tuleb soov auto peatada ja pilte klõpsida. Isegi majad ei paista nii hädised kui hurtsikud mida nägime sageli pealinna lähistel. Päris troopilistesse vihmametsadesse peaksime jõudma homme, kui alla idarannikule laskume. Eks paistab, mis meid seal ootab.

Piisab mõnekümnest kilomeetrist, et jõuaks kohale kui vaene Madagaskar täna on. Lühidalt on seda raske kirjeldada. Vaesus paistab välja kõikjal - hooned, teed, sõiduvahendid, inimeste riided, kerjused kes kohe auto ukse juurde ilmuvad, kui korraks peatud… Needsamad tellised, mida inimesed käsitsi vormivad, maksavad näiteks 2 senti tükk. Ühe Euro eest saab 50. Nägime tee kõrval ka hunnikuid graniitkillustikuga - alguses ei tundunud selles midagi ebaharilikku, kuni nägime kuidas 10 inimest istusid üksteise kõrval ja tagusid suuri graniitkamakaid haamriga kildudeks. Nii toimub siin killustiku tegemine. Oni oli üllatunud, et kas siis meil tehakse killustikku teisiti...

Üsna peatselt märkasime ka, et pooled inimesed on üldiselt puhaste riietega, teine pool aga kohati kirjeldamatult määrdunud räbalates - neil lihtsalt pole vahetusriideid et saaks neid pesta. Varsti tuleb suvi, ilmad lähevad soojemaks ja ehk ka riided puhtamaks. Palgad seejuures on enam-vähem samad, mis näiteks Keenias - kui leiad tööd, siis on palk ~100 EUR. Erinevus on selles, et kui Nairobis reaalselt ka on ametlikke töökohti, siis Madagaskaril pigem mitte. Jääbki üle haamriga graniiti taguda ja mudast telliseid teha.

Politsei peatas meid 450km jooksul kaks korda, aga kontrollpunkte oli kordades rohkem. Küsiti dokumente ja passe, aga pigem pidavat see formaalsus olema. Reeglina tuleb maksta. Saan aru, et kohalike jaoks ongi pigem tegu maksu kui trahviga. Kui sama päeva jooksul mitu korda kinni peetakse siis ütled, et hommikul juba maksid. Politseinik on ka inimene ja saab aru, et pole mõtet üle pingutada.

Üldiselt teedel väga autosid ei ole. On veokid, minibussid, rikšad, jalgrattad, härjavankrid, inimvankrid… no ok, on mõned autod ka. Aga vähe. Väiksemates linnades nägime mitmeid kordi ka seda, kus inimene veab enda järel vankrit, millel siis istub teine inimene. Kiiremini ei saa, aga kui raha on, siis milleks ise kõndida eks ole? Me siin oleme lollid ja loeme samme.

Protest sai alguse noorte nõudmisest tagada kõigile ligpääs elektrile ja veele. Vett ei ole pealinnas vahel päevade kaupa ja kõikides hotellides kus oleme seni olnud, on dušširuumis täis ämber veega. Et vajadusel saaksid end siis ikkagi kuidagi üle kasta. Elektrit toodetakse valdavalt väikestes diisliga töötavates jaamades. Kuna nõudlus kasvab, siis võimsust kohati lihtsalt ei jätku. Teine häda on see, et diisliga elektri tootmine on kallis, mistõttu ei jagu sinna vaesel riigil piisavalt vahendeid - või siis lähevad need vahendid kellegi teise taskusse, nagu kohalikud kardavad. Tulemuseks on see, et keskmiselt on päevas elektrikatkestusi 8-10 tundi ja peamiseks süüdlaseks peetakse siin valitsuse korruptsiooni ja hoolimatust. Lubadustele vaatamata läheb olukord kogu aeg hullemaks.

Müstiline lugu on ka elektri hinnaga, mis riigi vaesust arvestades on absurdne. Ma reaalselt küsisin 10 korda iga nurga alt, et ma ise millestki valesti aru ei saa. Tundub uskumatu, et väidetavalt tuleb elektri eest maksta kuus fikseeritud tasu 40 Eurot. Isegi mina ei maksa Eestis (hoolimata meie kõrgetest elektrihindadest) enamikul kuudest 40 EUR.

Arvestades, et riigi SKP on ametlikult 600 EUR, siis oleks see umbes sama, kui Eestis peaks majapidamine elektri eest iga kuu maksma mitu tuhat. Mõõdikud pidid justkui olema, aga neid keegi ei vaatavat ja arve on ikka 40 EUR. Maapiirkondades on elekter alla 10% majadest. Kellel mingi sissetulek on olemas, valib mis kuudel elektri eest maksab ja mis kuudel laseb selle välja võtta.

Aga protest kasvas kohe esimesel õhtul revolutsiooniks ja 10 inimest sai kokkupõrgetes surma. Eile olid taas uued protestid ja hukkus 15 inimest. Täna on palvepäev ja homsest läheb siis ilmselt edasi. Millega see lõpeb on hetkel võimatu ennustada, meie läheme maapiirkondadesse ja seal vaevalt midagi toimub, kuid kas me kahe nädala pärast ka koju tagasi saame, on hetkel natuke segane. Loodame parimat.