PÄEV 13. Kuidas me siis Madagaskaril "panka" tegema hakkame.

Ok, aga no pisut tõsisemalt. Kohvi toodetakse Madagaskaril tegelikult palju. Kõige rohkem seiklesime me Vohipeno piirkonnas ja ainuüksi Matitanana jõe kallastel kasvatatakse igal aastal tuhandeid tonne kohvi. Enamik sellest on kehva kvaliteediga ja tarbitakse ära siseturul. Et tuua siit üks konteiner kohvi ja maksta farmeritele pisut kõrgemat hinda, ei muuda suures pildis absoluutselt mitte midagi. Isegi ühe küla jaoks. Järelikult seda me ei hakka tegema, sest üks meie kriteerium on, et peaks olema selge visioon, kuidas me suudame oma tegevusega keskkonnas laiemalt mingi muutuse esile kutsuda.

Ehk siis vaja on midagi enamat, süsteemsemat ja pisut sügavamale minevat lahendust.

Protsessis on täna peamiselt kolm lihtsat probleemi:

1. Keskmist kokkuostjat kvaliteet väga ei huvita, sest kvaliteet ei huvita väga ka tarbijat kohalikes suuremates linnades ja just sinna läheb hetkel lõviosa kohalikust saagist.

2. Suur osa farmereid korjavad esimesel võimalusel pooltooreid marju, sest raha on hädasti ja võimalikult kiiresti vaja.

3. Kokkuostja teab, et farmer on rahahädas ja kuna hooaja alguses on külades pakkumine suurem kui nõudlus, siis surutakse hind võimalikult madalaks.

Kokkuvõttes kaotavad kõik peale vahendaja. Tarbija joob kehva kvaliteediga kohvi, aga farmer saab pihta mitmest suunast - toorete ja väikeste marjade korjamisel on esiteks saak väiksem ja teiseks saab ta ka väga madala hinna.

Ja siit me siis jõudsimegi oma "kohvipanga" plaanini. Algidee tuli tegelikult meie kohalikult giidilt Onilt ja mõte meeldis kõigile. Ehk siis kontseptsioon kus farmerid saavad tulevase saagi tagatisel võtta mikrolaene. Sisuliselt on tegemist ettemaksuga kohvi eest, mis annab kohvikasvatajatele suurema paindlikkuse ja stabiilsuse igapäevaelus. Kaob ära vajadus korjata tooreid marju ja kvaliteetse kohvi eest saame maksta ka oluliselt paremat hinda.

See mudel lahendaks ära ühe kõige suurema pudelikaela, kuid jätkusuutlikuks muutuseks ainult sellest ka ei piisa. Tuleb muuta väärtusahelat ja suhtumist laiemalt, koolitada farmereid, uuendada aedu ja see kõik oleks juba oluliselt keerulisem väljakutse.

Õnneks leidsime siin pooljuhuslikult ühe piirkonna, kus ka vajalikud toetavad puzzletükid oleks justnagu ka olemas ja äkki saame aidata neid kuidagi kokku liita:

- Hiljuti asutatud farmerite kooperatiiv ja abiprogrammi raames ehitatud korralik kohvitöötlemiskeskus.

- Puukool ja motiveeritud aednik, kes suudab kasvatada uusi kohvipuude istikuid, lisaks ka kakaopuid ja palju muudki.

Täna toimib see kõik suhteliselt hädiselt ja valdavalt vedajate isiklikul entusiasmil, aga vähemalt eeldused ja motiveeritud inimesed oleks nagu olemas kes tahavad rohujuuretasandil midagi muuta.

Usume, et suhteliselt väikeste muudatustega oleks võimalik paari aastaga kasvatajate sissetulekut kahekordistada. Kui õnnestuks kuidagi stimuleerida ja toetada ka kogukondade sisest koostööd elukeskkonna parendamisel, siis need asjad kokku oleks juba muutus, mis avaks uued perspektiivid.

Kõik see on jutuna muidugi tore küll. Ei hakka udutama - kõik see täna ongi suuresti mõttetasandi konstruktsioon ja idee. Ega siin paari nädalaga kohapeal väga kaugemale ei olegi realistlik jõuda. Agasid ja küsimärke on palju. AGA… me vist proovime.

Leitud kooperatiivil on mingi kogus vastuvõetava kvaliteediga ube äsjalõppenud hooajast laos ja ilmselt esimese asjana katsetame, kas ja kuidas õnnestub meil Madagaskarilt üldse midagi eksportida. Kui see on tehtav, siis on meil pool aastat aega atra seada, enne kui järgmine hooaeg algab. Oluline on leida õiged kohalikud inimesed, kes ise valmis ja suutelised seda projekti vedama. Meie seda Eestist või Leedust kindlasti rohujuuretasandil tegema ei hakka.

Lõpetuseks - ka oma siinsetel ringsõitudel oleme näinud hooneid ja teid, mis on tehtud mõne lääne abiprogrammi eestvedamisel. Mõned veel pooleli ja teised juba lagunenud. Abiprogrammid loovad eeldusi, aga farmeritel ja kogukondadel puudub enamasti võimekus neid eeldusi ära kasutada. Kui külas ikka ühtegi arvutit ja nutitelefoni pole, siis on täna raske kuhugi jõuda.

Meie lähenemine on teine - luua koos kohalike eestvedajatega reaalselt toimiv väärtusahel - alates kohviaiast ja lõpetades reaalse kliendiga, kes seda loodud toodet tarbib ja väärtustab. Meie mastaabid on väikesed aga äkki suudame olla kunagi ka siin teenäitajaid ja pakkuda lootusekiirt, et teistmoodi on võimalik.

Äkki õnnestub.