Päev 11 - Kas Madagaskaril on lootust?

Sanitaartingimused on ka kohati masendavad. Puhast vett on vaid osades külades ja tihedalt üksteise kõrval asuvate majadega külas polnud peldikule enam kohta jäänud. Nii tehakse oma kergemad hädad sisuliselt majanurga taha ja suurema hädaga minnakse kooli või siis lähedalasuvasse metsa. Kui on suurem küla, siis on vahel mets nii tihedalt väljaheiteid täis, et meil soovitati viisakalt sinna mitte minna - et kallid külalised kogemata s*** sisse ei astuks.

Daga majad nägid siinsete kõrval välja kui mõisad ja külad nagu botaanikaaiad. Mõned asjad on siiski ka Madagaskaril paremad. Ehkki teed on kehvas korras, siis sellist eraldatust nagu Dagas siin pole. Ka väiksemates linnakestes olid olemas apteegid põhiasjadega ja poed esmatarbekaupadega. Turule saab viia nii tomateid kui ürte, kui raha on toob 70-aastane Mercedese igiliikur sulle nii ehitusmaterjalid kui mööbli külakese keskele ära. Kaubandus ja liiklus toimib.

Üldiselt ei ole võimalik riigis vaesust vähendada, ilma et väheneks proportsionaalselt nende inimeste hulk, kes tegelevad põlluharimisega lihtsalt enda toitmiseks ja elus hoidmiseks. On vaja et tekiks reaalseid töökohti - ehituses, tootmises, teeninduses. Ja et neid tekiks proportsionaalselt rohkem, kui on tervikuna populatsiooni juurdekasv. Alates 2000. aastast on Madagaskari elanikkond kahekordistunud. Ja ehkki sündide arv naise kohta on on kukkunud varasemalt 6-lt umbes neljale lapsele, siis maapiirkondades ja vaesemate inimeste seas on see endiselt väga kõrge. Kui linnades tekiks rohkem töökohti, siis tõmbaks see ära inimesi küladest, vähendaks vajadust maa järele ja muudaks ka põllumajanduse paindlikumaks ja efektiivsemaks.

Paraku töökohtade kasvu pärsib korruptsioon, vilets infrastruktuur ja puudujäägid haridussüsteemis. Mingi hetk lähevad pinged üle kriitilise piiri, tuleb järjekordne protestilaine ja lastakse auru välja. Aga edasi läheb kõik vanaviisi. Sest muuta on seda kõike keeruline. Inimesed külades elavad elu omas rütmis ja valdav enamus väljaspool toimuvast väga ei huvitu - usun, et suur osa inimesi maapiirkondades ei ole kunagi oma kodupiirkonnast lahkunud. Mitmed suured huvigrupid on pigem selle vastu et midagi muutuks - politseinikud, kohtunikud, sõjaväelased. Suur osa on pidanud kellelegi kuskil maksma, et mingi positsioon kätte võita ja et saada õigus siis omakorda teistelt "maksu" küsida. Kellele ikka meeldib, kui piletiraha makstud, aga etendus poolepealt lõpeb.

Jah, kindlasti on ka neid, kes siiralt muutusi ootavad ja nende nimel võitlevad. Noored linnades, idealistid ja väike keskklass, kes on suutnud vaesusest välja rabeleda, aga ei ole kas tahtnud või saanud õigust jagada lahjavõitu pirukat. Ilmselt võitlevad ka need, kes loodavad edaspidi ise suurema pumba juurde pääseda.

On siis lootust? Lootus sureb viimasena. Vahel juhtub, et tuleb keegi, kes suudab tõusta kõrgemale ja näha kaugemale, tõmmata kaasa ka teised. Aga meie? Mis võiks olla meie roll siin?

Üldiselt on meil olnud kaks kriteeriumit mingi projekti hindamisel:

1. Kas see võiks toimida kui äri? Pigem jah, kvaliteetse Madagaskari kohvi ja tee järele on nõudlus kindlasti olemas.

2. Kas meie tegevusel oleks mingi arvestatav mõju, suudaksime me midagi muuta? Nii ja naa. Toote osas kindlasti. Kogukonnale saaksime me anda ehk mõned uued tööriistad ja öpetada, kuidas neid kasutada. Kuidas nad neid päriselt kasutaks, me täna ei tea.

Lootusetus on osalt ka väljakutsuv. Üldiselt on väga äge tõestada, et saad hakkama millegagi, mida teised võimatuks pidasid. Kindlasti oleks Madagaskar meie seni kõige lootusetum projekt. Äkki siis ka kõige ägedam…?

Aga Renegade on alati olnud kogukonnaprojekt. Me ei saa teha midagi, millesse meie toetajad ja kliendid idee tasandil ei usu.

Mis sina arvad, kas Madagaskar on väärt proovimist? Et anda võimalus ja samas võtta risk, et äkki see ei tööta? Või peaks me kõndima edasi nagu paljud enne meid?