Päev 8 - vaesusest
Jaga teistega
Oleme nüüd matkanud kohvikülades 4 päeva. Rääkinud kümnete kasvatajatega ja teinud pilti sadade külalastega, kes meie ümber alati kogunevad. Pilt on saanud palju selgemaks. Kuidas siis elab Madagaskari kohvikasvataja? Kehvalt. Enamik farmereid on nii suures rahahädas, et korjab suure osa oma marju ära enne kui need küpseks saavad. Selle tulemusena on saak vilets ja kohvi väärtus madal. Suletud ring. Miks see nii on - proovin seda järgnevalt kuidagi lühidalt kokku võtta.
Liiga palju lapsi
Eestis me laulsime - maa tuleb täita lastega… Madagaskaril tuli meile suhteliselt kiiresti mõte, et kõige rohkem saaks neid külasid aidata ehk rasedusvastaste vahendite tutvustamisega. Peredes on kuus-seitse, vahel ka kümme last. Kõiki neid on vaja toita, kooli saata, vähemalt mingis koguses riideid ja muid tarvikuid osta. See, et pered on nii suured, on üks peamisi põhjuseid miks vangistab kohvikasvatajad kestvasse vaesusesse.
Maa on piiratud ressurss
Üldine pilt kogukonna tasandil tervikuna ei ole kiire rahvastiku kasvu kontekstis ka roosiline. Rohkem kui 90% elanikkonnast maapiirkondades tegeleb "subsistence farminguga" - ehk siis põldu ei harita mitte äritegevusena, vaid eeskätt enda toitmiseks. Aga põllumajanduslik produktiivsus on suuresti sama mis 50 aastat tagasi. Kui iga järgmine põlvkond on 3x suurem kui eelmine, siis oleks iga 20 aasta tagant vaja ka kolm korda rohkem maad. See paraku on võimatu. Ühe pere kasutada olev maalapp jääb iga järgmise põlvkonnaga väiksemaks ja sedavõrd ka väheneb paindlikkus, kus farmer saab valida, mida kasvatada ja suureneb risk eri kliimariskide suhtes.
Koostöö puudumine
Olen kohvikasvatajatega maailma eri kohtades suhelnud nüüd enam kui aasta ja Madagaskar on seni ainus koht, kus enamik farmereid ei tee omavahel mingit koostööd. Seda oli alguses raske uskuda, kuid sama lugu oleme kuulnud igas külas. Isegi kaks naabrist kohvikasvatajat ei tee omavahel mingit koostööd müümisel. Igaüks tegeleb vaid oma põlluga, otsib ise ostja kellele müüa ja korraldab transpordi. Järgmine küla võib olla vaid 3 kilomeetri kaugusel, aga seal ei tea keegi midagi naaberküla kokkuostjast.
Samas ei ole tegemist eestiliku eraklikkusega, kus majad üksteisest kilomeetrite kaugusel. Suured külad elavad koos, majad tihedalt üksteise kõrval. Aga mingit kogukondlikku koostööd elujärje parendamisel väga ei tehta. Vähemalt kohvi kasvatamisel.
Ja muidugi puudub koostöö ka sektoris tervikuna laiemalt. Madagaskar on suur, võibolla kuskil mujal on asjad paremini, kuid siin kus meie ringi oleme seigelnud on farmer üksi, müüb suvalisele kokkuostjale, kes parajasti käepärast kui toode olemas ja raha vaja. Ja see ei puuduta ainult kohvi, vaid ka kõike muud, mida siin kasvatatakse ja müüakse.
Nojah, ja rohkem polegi vaja. Maakasutus tervikuna on ebaefektiivne, maad farmeri kohta aina vähem ja puudub koostöö toodetava kauba kvaliteedi parandamiseks ning müügi korraldamisel. Riigi roll ja kohalolu paistab peamiselt läbi teedel asuvate politseipunktide kes korjavad "teemaksu" - mitte selleks, et teed parendada vaid ikka enda tasku.
Kui Dagas on peamiselt üks probleem, ehk siis teede ja ligipääsu puudumine, mis takistas kohvil turule jõudmist, siis on probleemid sügavamad ja mitmetahulisemad. Kvaliteet on enamasti alla igasugust arvestust, sest korjatakse pooltooreid ube. Koostöö külades puudub, mis tähendab, et millegi muutmiseks tuleb kõigepealt iga farmeriga suhelda eraldi ja selgitada ühistegevuse eeliseid. Infrastruktuur on olematu - ka kasvataja, kes müüb aastas 5 tonni ube, puhastab neid ise kodus uhmri ja nuiaga. Ja korruptsioon ja kuidas see siinset tegevust ja kauba eksporti mõjutab on pisut hirmutav ja tundmatu suurus.
On siis Madagaskar Renegade jaoks õige koht ja on meil kasvõi teoorias võimalik siin midagi ära teha?
Aga see on juba järgmise postituse teema…